“Täiskuu ja tänavalatern”

Autorilt lugejale:
Mu võistlusromaan on hinnatud teravalt irooniliseks, aga ma ise arvan pigem nii, et see algab traagiliselt, jätkub tragikoomiliselt ja lõpeb koomiliselt. Olen meie taassündinud vabariigile tänulik, sest see on lihvinud mu huumorimeelt. Halenaljakaid, aga ka lausa vallatult õudseid asju juhtub iga päev. Mu esimene võistlusromaan “Vabadus ja armastus” (1994) püüdis küll samuti tabada traagilises humoorikat, aga põhjustas paljude kriitikute raevupurskeid ja muidki meeldivaid üllatusi. Näiteks kuulsin Viinis Eesti saatkonna noorelt diplomaadilt, et ta olevat mu romaani kaks korda läbi lugenud. Sama väitis mulle Stockholmi vana väliseestlasest ärimees. Nii erinevad vanused, erinevad huvid ja ometi ühine kiindumus romaani? Kuni jätkub inimesi, kes kulutavad mu romaanidele nii palju oma kõige kallihinnalisemat vara, nimelt aega, ei väsi ma rõõmustamast, et murranguaja ränkadest narrustest aitab üle saada nii romaanide lugemine kui ka nende kirjutamine. Ise lugesin ma pakse romaane juba enne kooli, ei mäleta end üldse lugemas pildiraamatuid. Enne kümnendat sünnipäeva olid mu lemmikuteks Dumas ja Balzac, hiljem Tammsaare, Dostojevski, Iris Murdoch ja need naiskirjanikud, kes ei suhtu meestemaailma liiga pugejalikult, vaid püüavad inimhinge lahti mõtestada.