“Tahtamaa”

Ma ärkasin sel aprillilõpu hommikul, nagu võiks öelda – suurde avastusse.

Võib-olla soodustas seda sügav lonks vermutit, mille õhtul olin hinge alla võtnud ja millest, nagu asjatundjad väidavad, pea on järgmisel hommikul erakordselt klaar. Ma vaatasin ärkliaknast sinivalgevöödilisse taevasse ja ütlesin:

Üksindust ei ole lihtsalt olemas. Üksindus pole midagi muud kui igavlevate ja igavate jõmmide katse end huvitavaks targutada. Muuseas, üksindust ei saagi olemas olla. Sest ta on ju ainult nii kaua olemas, kuni üksiolija ei, et ta üksi on. Niipea kui ta oma üksiolu avastab, on ta oma üksindusega kahekesi. See istub tal üle-laua ja vahib talle silma. Ja laseb endale silma vahtida. See esitab küsimusi. Arutleb. Muigab. Ilgub vastu. Ja kui see ehk ka suurelt osalt vaikib, on kahekõne põhimõtteliselt vältimatu. Nii et ärgu tuldagu mulle seletama üksindusest kui eksistentsiaalsest kategooriast.  …

(Raamatus on autori signatuur)