“Swanni armastus”

Marcel Prousti suurteosest “Kadunud aega otsimas” (1913-1927) jõudis 1970-ndate alguses esimesena eesti keelde “Swanni armastus” (“Un Amour de Swann”). Lisaks on eesti keeles ilmunud katke neljandast köitest “Soodom ja Komorra” ning 2005. aastal esmakordselt tervikköitena “Taasleitud aeg”.

“Swanni armastus” on tegelikult üks osa suurteose esimesest köitest “Swanni poolel” (“Du coté de chez Swann”). Börsihai Charles Swanni ning kurtisaan Odette de Crécy armastuse ja abielu lugu moodustab selles lühikese ning omaette kompaktse terviku. Seetõttu on “Swanni armastust” sageli eraldi raamatuna välja antud ning seda peetakse kõige paremaks ja lihtsamaks võimaluseks tutvuda Prousti mammutromaaniga.

Nii kogu köite kui ka eraldi välja antud osa peategelane, jutustaja Maceli perekonnatuttav, Pariisi koorekihti kuuluv juudi päritolu börsimaakler Charles Swann, kes huvitub kunstist ja naistest, armub lootusetult kurtisaan Odette de Créysse. Olles võimetu tegelikult armastama, samastab Swann pimestavalt kaunist naist kogutava ja arvustatava kunstiteosega.

“Swanni armastus” on jõudnud Prantsusmaa ning toonase Lääne-Saksamaa ühistööna ka kinoekraanile. Volker Schlöndorffi lavastatud ja 1984. aastal valminud filmi peaosades mängisid Jeremy Irons, Ornella Muti ja Alain Delon.

“Kõik tema vahekorrad, kõik tema flirdid olid olnud mõne näo või keha nägemisel tärganud unistuse enam või vähem täielik teokssaam, kõigis neis oli Swann spontaanselt, ennast sundimata võlu leidnud; kui aga üks vana sõber esitles teda teatris Odette de Crécyle, rääkinud talle daamist enne kui hurmavast naisest, kelle juures tal vahest võiks edu olla, ent jätnud temas kättesaamatuma mulje, kui see tegelikult õige oli, selleks et rõhutada daamiga tuttavaks tegemise erilist armastusväärsust, siis oli Swann leidnud naise olevat – ei, kõike muud kui ilutu, kuid tema ilu oli seda sorti, mis jättis Swanni ükskõikseks, ei äratanud temas vähimatki iha, vaid tekitas koguni seda füüsilist vastumeelsust, mida meis äratavad – igaühe puhul erisugused – naised, kes on selle tüübi vastandid, mille poole veri meid tõmbab.

Tal oli liiga rõhutatud profiil, liiga õrn nahk, liiga esileküündivad põsenukid, liiga teravad näojooned, et Swannile meeldida. Tema silmad olid ilusad, aga nii suured, et nad oma suurust kanda ei suutnud ja nägu rõhusid, andes sellele ilme, nagu oleks naise tervis või tuju halb.”

Eesti Päevalehe Raamat nr 37