“Suvi pääbul ja kinnijooks Raplas”

Madis kõiv on üks erakordsemaid vaimuandeid eesti kultuuris, tegu on mõtleja ja mõtestaja, kellele jaoks ei kehti tavavõõristus “füüsikute” ja “lüürikute” vahel, mõlemad maailmad on talle omad. Kirjanduses on Kõiv kaasa teinud juba ligi pool sajandit, ilukirjandustekstide avaldamisega on ta tegelnud aga alles alates 1980. aastatest. Ja kõivu puhul tähendab ilukirjanduski filosofeerimist: tema jutustuses vahelduvad irratsionaalsus ja intellektuaalsus, kasvades üle tunneteks, meeleoludeks ja mälupiltideks.

Kõivu proosa tuumikuks on sari “Studia memoriae”, mis koondab uuringuid isiklikus mälus. Ja need on üldsoovis kronoloogiliselt järjestatud. Ühel poolt on see mälupildistik, mis algab 1930. aastatega, teisalt on see hargnevate mõtteprotsesside kirjeldus ja analüüs. Ometi jõuab Kõiv raamatust raamatusse ikka edasi. Esimesed osad on I “Rännuaastad” (1994), II “Kähri kerko man Pekril” (1999), III “Kolm tamme” (1995), IV “Kalad ja raamatud” (1998), V “Poisid ja tüdrukud” (ilmumas). Viiendas osas jõuab autor sündmustikuga 1943. aastasse, siin esmakordselt ilmuvas kuuendas osas “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas” sealt edasi kõige otsustavamasse aega Teise maailmasõja lõpul.

Madis Kõiv on sündinud Tartus 1929. aastal kooliõpetaja perekonnas ja lõpetanud Tartu ülikooli füüsikuna 1953. Füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi kaitses ta 1960 ning töötas 1953-1991 füüsikuna alul TPIs, hiljem Tartus Teaduste Akadeemia füüsika instituudis. Kõiv on olnud ka Tartu ülikooli õppejõud ja vabade kunstide professor.

(Sari: Eesti lugu nr 31)