“Surmatrummid ja pajupill”

Herbert Salu (15.XI 1911 Viru-Jaagupi – 1.X 1988 Lund) on eesti viljakamaid kirjandusloolasi, kes oma uurimustest on käsitlenud nii eesti varasemat kui ka XIX ja XX sajandi kirjandust. 1943. aastal lõpetas Salu Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna, doktorikraadi omandas aga 1964. aastal Turu Ülikoolis. Õpetas eesti kirjandust Tampere Ülikoolis. Paguluses on Salu avaldunud tosinkond kultuuri- ja kirjandusloolisi uurimusi sisaldavat raamatut.

Salu viis ajaloolist romaani on inspireeritud autori minevikuuuringutest. “Õnneraha” (Toronto, 1953) käsitleb Ignati Jaagu (u. 1670 – u. 1744) elukäiku, kes Forseliuse tubli eesti soost õpilasena sai kuningas Karl XI-lt kiituseks kuldraha ning tegutses XVII sajandi lõpul ja XVIII sajandi algul kooliõpetajana ning rahvavalgustajana.

“Surmatrummid ja pajupill” (Lund, 1954) kujutab Tartu piiramist ja hävitamist venelaste poolt Põhjasõja ajal. Sündmusi nähakse siin esimese eesti soost luuletaja, nutulaulu “Oh! ma vaene Tardo Liin” (1708) autori Käsu Hansu silmade läbi.

Romaan “Talvepaleest Luhjasaarele” (Toronto, 1966) heidab ülevaatliku pilgu kunstnik Johann Köleri (1826-1899) eluloole ja tema rahvusliku tegevuse motiividele.

Romaani “Lasnamäe lamburid” (Lund, 1978) mina-jutustaja on aga eestikeelse kunstluule algataja, mitme juhuluuletuse autor Reiner Brocmann (1609-1647), kes jätkab oma diaariumipidamist ka Salu viimases romaanis “Siidi tee serval” (Lund, 1986).

Brocmanni-romaan pakub omalaadse unistava ja romantilise vaate XVII sajandi Tallinnale. Mõjuvaim Salu teostest on vahest siiski Tartu vallutamise lugu, mis jätkab 1930. aastate kirjanduse minevikku heroiseerivat suunda. Salu kiusatuste hulka kuulub peategelase idealiseerimine ja moraalilugemine, kuid tema teoses on väärtusi, mida A. Kurlents on kirjeldanud nii: “Tartu linna elu-olu ja piiramise asjalik-usutav kirjeldus oma realismis on romaani korduvalt nauditavaks osaks. Siia on autor teadlase usinusega kogunud uusi ning üllatavaid pisiasju, siin on lainelist dramaatilist tõusu, mis kulmineerib tormijooksu surmatrummide mürtsumises… Hingestatult värviselged on napisõnalised pildid Tartust kord vaatena Toomemäelt, kord peegeldusena Emajões või loojenevas päikeses enne venelaste tormijooksu… Salu keeleline vaist on isegi moodsa keele juures usaldavalt rahvapärane, rikastatud murdesõnade ja kõnekäändudega.”

– Toomas Haug

Loomingu Raamatukogu 33-36/1993