“Surmatrummid ja pajupill”

Ülestähendusi Tartust Issanda aastal 1704.

H. Salu käesolev ajalooline romaan käsitleb Tartu traagilist hävingut Põhjasõja ajal, vaadatuna ühe tolleaegse tuntud kirjamehe, Käsu Hansu silma läbi. Oma päevikus jutustab ta enda isikliku armastusromaani kõrval kõigest, mida ta põgenikuna tol ajal Tartus läbi elas. Sel ajal kui ümberringi põrisevad surmatrummid, heliseb ta allasurutud armastus õrna, lüürilise pajupillina. Ta teeb kaasa raske piiramisaja, kuuleb tsaar Peetrit linnale tõotamas “kümnekordset vabadust” ja seisab lõpuks linna varemetel, kust elanikud on Venesse viidud. Kuid nägemuses tõotab ta Tartule uut vabadust ja õnneaega.

“3. jürikuu päev, 1704

Talvel elasime siin alevis hangedesse maetult vaikselt päevast päeva, mõttedki olid nagu pimeduse ja lume alla surutud. Nüüd on kevad ja see teeb mu rahutuks. Jürikuu on käes, pajupõõsad jõekaldal ja linna karjamaal on hangedest välja sulanud, nende okstel valendavad pehmed urvad. Õhus on juba selgesti kevadet tunda, päevad on üsna pikad ja lähevad igal õhtul ja hommikul kukesammu võrra pikemaks. Täna on päikesepaisteline pühapäev, lumi sulab ja räästad tilguvad, Jaani kiriku kellad helisevad linnas. Kinnitan endale tihtilugu, et ma ei taha oma meelt kibestada endise kodupaiga meeldetuletamisega, vaid ükskõik kus ja kuidas edasi rühkida, kuid täna kisub miski mu mõtteid kõigest väest siit välja.

Mu silmade ette kerkivad Puhja küla, viljapõllud ja kirik, köstrimaja roheliste puude keskel. Kuulen kõrvus koduste hääli, näen rahvast hommikul mõisa poole ruttavat, adradäkked vankril, teovaimud ja sulased koormate järel hangudega ja vikatitega. Kuulen karjamaalt loomade häälitsemisi ja karjapoisi leelutamist. Näen kirikisandat mustas kuues kirikla trepil seisvat ja mind ootavat. Ise olen aga siin kaluriosmis, olen nagu mingi raske koorma all lämbumas, väljapääsmiseks pole lootust. …”