“Surmatõbi”

Järgneva “mõttearenduse” vormi peavad paljud võib-olla kummaliseks. See võib paista neile meeleülenduseks liiga range ning teaduslikkuse kohta liiga meeltülendav olevat. Mis viimatimainitusse puutub, siis ei arva ma sellest midagi. Mis seevastu esimesse väitesse puutub, siis pole see minu arvamus; ja see, et vorm olevat meeleülenduseks liiga range, on minu käsituse järgi vale. Üks asi on, et see ei saagi igaühele meeltülendav olla, sest igaühel pole eeldusi sellest arusaamiseks; teine asi on, et see on meeltülendava loomuga. Kristlikus mõttes peab nimelt kõik, kõik meelt ülendama. Sedasorti teaduslikkus, mis ei vii meeleülenduseni, on just seetõttu ebakristlik. Kõik kristlik peab oma esituselt sarnanema arsti etteastega haigevoodi juures; kuigi seda mõistab ainult inimene, kes tunneb arstiteadust, ei tohi ometi kunagi unustada, et see toimub haigevoodi juures. See kristlikkuse suhe ellu (vastupidiselt teaduslikule elust eemaleolekule) ehk see kristlikkuse eetiline külg ongi meeltülendav, ja seesugune esitus, kui range see ka poleks, on täiesti erinev, kvalitatiivselt erinev sellisest teaduslikkusest, mis on “ükskõikne”, mille ülev heroism pole kaugeltki mitte heroism, vaid kristlikus mõttes mingi ebainimlik uudishimu. Kristlik heroism – mida tõelisuses on vist küllalt harva näha – tähendab söandada saada päriselt iseendaks, üksikuks inimeseks, kes on üksi Jumala eest, üksi selle tohutus püüdluses ja tohutuse vastutuses; kuid pole kristlik heroim lasta ennast pelga inimesega narrida või mängida maailmaajalooga imetlusmänge. Kõigel kristlikul teadmisel, ükskõik kui range selle vorm ka poleks, tuleb mures olla; aga see murelikkus on just meeltülendav. Murelikkus on suhe ellu, isiksuse tegelikkusesse, ja on niisiis kristliku mõttes tõsidus; ükskõikse teadmise ülevus ei ole kristlikult mõistetult üldse pigem tõsine, vaid – kristilikus mõttes – pila ja alpus. Kui tõsidus on jälle meeltülendav.