Mälestusromaan
Tänan kõiki lugejaid, eriti aga neid, kes neelasid Supilinna triloogia neli köidet tervinisti. See on mulle tunnustus. Tänan ka neid, kellel teos pooleli jäi. Samuti avansina neid, kellel on lugemine kavas. Kes millegipärast esimesi köiteid lugeda ei soovi, võib pihta hakata mujaltki. (Vahes ainult neljandast mitte.)
Miks ma siis tegin sellise hullu tüki, et kirjutasin neli telliskivi ajal, mil moes on lühidus ja tral-lal-laa? Ma arvan, et ma tean ühtteist Supilinnast, Tartust ning aastatest 1960-1965 meie ühiskonnas. Ma arvan, et, ma tean midagi sellist, mida teised ei tea. Ja kõlagu see pealegi suureliselt, ent mu vastutustunne kutsus oma ainuteadmisi jaga kõigiga. Et kogu see info säiliks meie kollektiivmälus. Mis mina teha sain, et seda kõike juhtus olema mitme köite jagu.
Ma julgeksin määrata teose žanrigi – dokumentaalmuinasjutt.
– Olev Remsu
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.