“Suletud sadam”

Valev Roone ärkas poolunest, kui rong peatus järsu nõksuga. Külma ja pimedat vagunit täitis rahutu hingamine, mis ebarütmiliselt paisus ja hajus. Pudenes üksikuid uniseid sõnu. Vastasseinas hakkas keegi köhima üsna kõvasti, mitte just vajadusest, vaid et teisi poisse äratada. See oli Neeme Üksi, nimetatud Nöpsikuks, sest ta oli nii väike ja kleenukene, pisemaid poisse lennuväe abiteenistuslaste hulgas. Nöpsik, niipea kui silmad avas, hakkas kohe tegutsema. Ta murdis ja muukis kaubavaguni ukse kallal, kuni see järele andis ja jahe öine õhk hoovas vagunisse. Oli selget tähistaevast ja pilvi.

Valev tõmbas õhukese sineli koomale ja sirutas külmetavaid varbaid pisut suurtes saabastes. Sokkidest olid vaid sääred järel. Ta astus paar sammu, komistades üle poiste jalgade ja ranitsate. Nähtavasti seisis rong kuski jaamas, sest paralleelrööbastel asus teine rong, pikk rida kaubavaguneid ja bensiinipaake. Oli pime ja otse rõhuvalt vaikne. …