“Sõna sai teoks”

– Kuis igatsen uppuda su tumedate silmade sügavusse…

Raamat langeb lõdvast peost liiva. Inari pilk libiseb liivaluite servast üle, värskesse suvehommikusse. Mõte luuletaja sõnadega lennus, otsimas, ons kellelgi ta sõpradest selliseid silmi, lööb Inari naeratades käega. Oh lihtsameelsust! Kuidas saaksin luulet ühendada tegelikkusega!

– Ema, Ninno tahab juua.

Päikeses pudedaks tahenenud düüni seravle ilmub hele poisikese pea, kõhn keha, nõudev pilk ootavalt emal. Ta õla najal kisub kisub end jalule paksuke, kaheaastane Nimmo, Inari noorim laps. Mõlema vahelt libistub düünilt alla keskmise poja Naatani vilajas, alasti keha. Jättes kallakule künataolise jälje, haarab poiss peod täis liiva ja ülemeelikus naerus puistab seda üle ema.

Inari noomib last, pühkides oma kreemiga kokkumääritud nägu liivast. Pöördub siis vanima, kuueaastase Naini poole: – Miks sa hüüad ikka oma väikevenda Ninnoks? Ta nimi on Nimmo? …