Lähimineviku luulele mõtlev mõte jääb vist paraku ikka põlvkondlikuks ja kümnendiliseks. “Sõnagi” on teataval määral olnud põlvkondlik nähtus: tema autorite põhiring on sündinud aastate 1959-1964 paiku. Küllap on “Sõna” pakkunud võimaluste piires esinduslikku avaldamiskohta. Vähemalt on enamik viimaseil aastail raamatuni jõudnuist kas või korra siit läbi käinud. Aga: usume, et eesti luule julgeb vaadata näkku inimesele, ajale ja igavikule. Leiab, nähtu kiuste, jälle üles inimese mõõdu ning kuulutab seda tundetugeval sõnal. Väldib nii päevakajalise rämeduse kui ka sügavama metafüüsikata meeliskluste karid. Kui läheb nii, on tõesti üsna ükskõik, mis aastakäikude mehed teda kirjutavad. Ehk köeb selline luule juba praegu kusagil hoopis nooremate seas?
Loomingu Raamatukogu, 1986, 14/15
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.