Kindlasti on Peterburi läbi aegade olnud Eestile kõige lähemal asuvaks metropoliks. Seetõttu võib eesti muusiku teed Peterburi konservatooriumis nimetada arhetüüpiliseks. Peterburi konservatooriumis on õppinud Eesti muusika suurkujud nagu Mart Saar, Cyrillus Kreek, Rudolf Tobias ja Heino Eller. 1970-ndate aastate Tallinna konservatooriumi üliõpilased käisid Leningradis kuulamas maailma tippmuusikute esinemisi, kelle kontsertreisid Eestisse ei ulatunud. Tänapäevalgi Eesti muusikaõppeasutustes loetavad harmooniakursused põhinevad suures osas selsamal alusel, mille möödunud sajandi teisel poolel lõi Peterburi konservatooriumi professor Nikolai Rimski-Korsakov.
Samas pole eestlased vene muusikakultuuri suhtes sugugi olnud vaid saaja osas. Tsaariaegne suurim vene muusikakirjastaja Peeter Jürgenson on pärit Tallinnast. Praegune Peterburi konservatooriumi muusikateaduse professor ja samas helilooja, üks väheseid doktorikraadiga eesti rahvusest muusikateadlasi Rein Laul on pärit tehnikateadlase perest. Tema poeg Peeter Laul on praegu üks hinnatumaid noorema generatsiooni pianiste Peterburis, keda on võimalus olnud kuulata ka Tallinna publikul.
Rein Laulu muusikateaduslikud tekstid sünnivad väljaspool eesti keele piire, sest nad reeglina ilmuvad esmalt vene keeles. Siin-seal on professor Laulu artikleid eesti keelde tõlgituna (või eesti keeles taaskirjutatuna? Sest tõlkijaks on enamasti olnud autor ise) ilmunud varemgi – ajakirjas “Teater. Muusika. Kino”, kogumikusarjas “Muusikalisi lehekülgi” ja mujal. See raamat on esimene eestikeelne üksikväljaanne Rein Laulu sulest.
Peterburi konservatooriumi professorina on Rein Laul olnud mitmete eesti soost noorte akadeemiliseks juhendajaks. Tema õpilastest on eesti tänapäeva muusikateaduses tuntud kolm: Mart Humal, Andres Pung ja Margus Pärtlas, kelle hulgast viimane on ühtlasi selle raamatu koostajaks ja toimetajaks.
***
Viinis 1999. aasta kevadel korraldatava transdistsiplinaarse kollokviumi “Märgid, muusika ja ühiskond” kutse ütleb, et kollokviumil “tuleks püüda ületada muusikateaduse, muusikaesteetika ja muusikateooria mõnesugust isoleeritust teistest humanitaarteadustest, selleks näidates, et muusika struktuuri, vormide, helikeele tehnika, muusikalise tähendusõpetuse ja muusikaesteetika probleemid on vältimatult seotud ühiskonna praktilise toimimise ning seda iseloomustavate teguritega…”
Muusikateaduse teatud võõrandumist muust humanitaariast on sellest tsitaadis täpselt tabatud. Jääb mulje, et tavalugejat – kui selline peaks eksisteerima – ehmatavad muusikateaduslikus tekstis esmajoones selles leiduda võivad noodinäited. Teiselt poolt pole aga kahtlust ka selles, et muusikateadlane ise seisab parasjagu moes olevast ja üldkultuuriliselt käibivast diskursusest sageli kaugemal kui näiteks kunsti- või kirjandusteadlane.
Selle raamatuga teeb “Ilmamaa” kirjastus katse muusikateaduse ja üldhumanitaarse diskursuse vahelist lõhet tasandada või vähemalt ilmestada. Kui edukaks see katse kujuneb, seda otsustagu lugeja.
– Jaan Roos
Sari: Eesti mõttelugu
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.