“Siin ja Siberis”

1999. aasta märtsil möödub pool sajandit märtsiküüditamisest. Viiskümmend aastat on inimese elus suhteliselt pikk aeg. Poisikesena tegin koos ema ja vennaga Siberi-reisi kaasa, isa oli meil juba noore mehena vangilaagris hukkunud. Kõik need aastad olen mälestust nendest aegadest endaga kandnud. Aga mu mälu on poole sajandiga paratamatult tuhmunud.
Pärast KGB arhiivide avamist oli mul võimalik toimikutega tutvuda. Ja minu ema õetütar Velda Laul-Sibul oli alal hoidnud ema Siberist saadetud kirju. Sedasi sai mälu värskendatud. Paljutki tuli lugeda ridade vahelt, sest tolleaegsed kirjad olid ju kirjutatud tsensuurikartuses. Osa kirju kahjuks hävis – kui täditütre korteris läbiotsimine tehti, ei julgenud ta Siberist saadud kirju enam toas hoida. Ta keeras need pärgamendid sisse ja peitis maja vundamendi serva alla. Paraku tegi niiskus oma töö.
Okupatsiooniaastail oli mõeldamatu avaldada nende mulle kallite inimeste elu ja saatuse lugu, sest olime ju kõik sunnitud maha salgama oma minevikku, oma päritolu, oma esivanemaid. Täna aga … olen püüdnud oma mälupilte kirja panna lootuses, et ka tulevased põlved – nii noored kui vanad – võiksid siit leida midagi õpetlikku lugeda.
Pühendan selle raamatu oma isale ja emale, mälestades ühtlasi kõiki neid, kes pidid igaveseks Siberi mulda jääma.

– Autor