OKKALINE VAIM JA TEMA VÕIM
tekste 60ndate vene kultuuriloost
Minu jaoks on Jelena üksainus vastuolu. Korduvalt on ta resoluutselt maininud, et ei salli muusikat. Aga samas on ta teksti justkui noodist maha pannud, vähe sellest, helistikku vahetuvalt, tempoga mänglevalt, alatasa imeliku lõpuga … Nii kuulatakse purjus, ent professionaalset pianisti esitamas Chopini, mis pole tal täpselt meeles või käepärast.
Teine asi peitub muidugi viinas: head inimesed ise teavad, et moraalselt kurnav on minna külla ja napsutada nii, et viin saab otsa just siis, kui on kadunud viitsimine uue järele minna. Või vastupidi – tekib liigne entusiasm, mis on samuti nõme, sest kõik olgu tasakaalus! Veel hullem on aga, kui sinu joomist jälgib üle laua keegi, kes endale ei kalla, aga vaatab otsa matemaatiku või Skulskaja nõudlikkusega, et sa oma pitsi ikka kindlasti tühjaks jooksid.
Ma juba kontrollisin: kui majoon, jään ma purju.
Aga kõige hullem kõikidest asjadest on see, kui ma üldse ei joo, sest siis – kui ma olen Jelena juures kaine – jääb purju tema. Ja kuna Jelena ei joo (ei taha? ei tohi?) ja ei saa seetõttu purju jääda, pean ma kõik üksi ära jooma, et ta minu mittejoomisest mitte purju ei jääks …
Sellised asjad, teate, ajavad hulluks.
Ahto Muld
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.