“Seitsmes rahukevad”

Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” (1985) on esimesi ausaid romaane 1950. aastate Eesti elust. Psühholoogilise usutavuse ja erilise sügavuse on autor saavutanud sellega, et ta kujutab tolle keeruka aja sündmusi lapse pilgu läbi. Mõistagi ei saanud kirjandus nii tundlike teemade juurde nagu 1950. aastad asuda enne, kui N. Liidus algas “kraanide lahtikeeramine”, “Seitsmes rahukevad” äratas tollases õhustikus kohe oma enneolematu avameelsusega suurt tähelepanu. Ühtlasi oli aeg juba nii kaugel, et leebe oli ka raamatu ametlik vastuvõtt: 1986. aastal tunnustati teost niihästi J. Smuuli nimelise auhinnaga kui ka A. H. Tammsaare nimelise kolhoosi kirjandusauhinnaga, 1987. aastal anti sellele koguni Nõukogude Eesti preemia. Romaan tõlgiti kiiresti ka soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania ja vene keelde.

Romaani autobiograafiline taust – autor ise on sündinud 1946. aastal – võimaldab end “Seitsmenda rahukevade” looga samastada kogu sõjajärgsel põlvkonnal. Teisalt on Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” ka adekvaatne tagasivaade olnud aega, selles kajastub omaks võetud ja üldtunnustatud ajalooüldistus.

Alul luuletaja, hiljem prosaisti ja esseistina tuntuks saanud Viivi Luik pärineb Viljandimaalt Tänassilmast, mille olustikku kohtab ka “Seitsmendas rahukevades”. Tema esikluulekogu ilmus 1965. aastal, kirjanike liidu liikmeks sai ta 1970. aastal, esimene proosaraamat ilmus 1974. aastal.

Sari: Eesti lugu