“Seitsme küla teedel”

Eelmised kogud kandsid pealkirja “Koduküla teel” ja “Teekaaslane”. Nüüd siis “Seitsme küla teedel”. Naljakas, eks? – Mees aina marsib ja marsib teedel, nii et varbad villis, aga sihile ikka ei jõua. Küllap selle üle võiks mõni hüva kriitik mõnusat naljagi heita. Aga eks igal asjal ole oma põhjused – nii sellel teedegikultusel. Sest käidud-tallatud on tõepoolest õige mitmesuguseid teid-radu, küll vihmas, küll päikeses, küll mööda asfalti, küll männiokkased metsaradu. Ei ole need olnud üksildased inimtühjad rajad – ikka on olnud rahvarohke, ja mõtteidki on vahetatud üsna mitmesuguseid. Autori kavatsuseks polnud igatahes mitte korrata eelnevate kogude mõtteid: “seitsme küla teedel” on ju mõneti lähedane ütlusele “seitsme tuule käes”, aga see on hoopis muud, kui “koduküla teel”. Kuivõrd toda uut, toda laiemat, toda tulisemat on suudetud kujutada – see jäägu juba lugeja otsustada.

– Einar Maasik