“Seda ei juhtu”

Mees lamas laias voodis. Ta lamas liigatamatta. Metallvarjudega lamp valgustas selgesti ta nägu, jättes muu osa toast hämaruse valda. Tuhatoos öölaual oli täis. Öökella fluorikollased osutid lähenesid neljale. Öö oli vastu hommikut, aga mees ei maganud.
Ta lamas liikumata. Ta hingas vaikselt, tundmata vähimatki rahutust. Pabeross põles lõpuni. Kõrvale vaatamata kustutas ta selle tuhatoosis. Siis ta pööras pead ja heitis pilgu kellale. Kell oli neli.
Häältki ei olnud kuulda. Paksud kardinad eraldasid hommikuöö maailma akende taga liikumatust toast.
Kohver oli nurgas valmis. Lukustatud portfell paberitega selle kõrval. Pass ja reisitšekiraamat ootasid kuue põuetaskus. Mehel ei olnud enam kolme tundigi magamisaega, aga uni ei tulnud.
Ta leiutas selleks mõtteis mitu põhjust. Viimased päevad olid olnud rahutud. Üle poole ööst oli kulunud, enne kui kõik oli korras reisi jaoks. Rahvusvaheliste rahutuste tõttu oli olnud juttu reisi edasilükkamisest. Kui olukord üha teravnes, võis vaevalt oodata sellise kaubandusliku läbirääkimise õnnestumist. Igatahes oli sundus võtta tarvitusele teatud ettevaatusabinõusid, kuigi ta vaevalt laseks reisi kesta üle nädala. Ja ka siis võis mõtelda nädalalõpule Ateenas või Budapestis. Budapestis tal oli sõpru.
***