Eeldades, et tõde on naine -, kuidas? kas ei ole hästi ära põhjendatud kahtlus, et kõik filosoofid, niivõrd kui nad olid dogmaatikud, naisi halvasti tundsid? et see kohutav tõsidus, see saamatu pealetükkivus, millega nad tavatsesid tõele läheneda, olid sobimatud ja sündmatud vahendid, et naisterahvast võluda? Kindel on, et ta ei lasknud ennast ära võluda: – ja igat sorti dogmatism seisab täna nukralt ja tujutult. Kui ta üldse veel seisab! Sest on irvhambaid, kes väidavad, et ta olevat langenud, kogu dogmatism lamavat maas, veelgi enam, kogu dogmatism olevat ühe jalaga hauas. Kui rääkida tõsiselt, siis on tõesti häid põhjusi lootmaks, et kogu dogmatiseerimine filosoofias, kui tahes pidulikult, lõplikult ja vääramatult ta iganes käitus, võis ometi olla ainult üllas lapselikkus ja algajalikkus; ning võib-olla on väga lähedal aeg, kui üha uuesti ja uuesti mõistetakse, millest õigupoolest juba piisas nurgakiviks filosoofide sellistele ülevatele ja tingimatutele rajatistele, mida dogmaatikud siiani ehitasid, – mingi teatav rahvalik ebausk igiammusest ajast (nagu hinge-ebausk, mis subjekti- ja mina-ebausuna pole ka veel täna lakanud pahandust tekitamast), ming sõnamäng võib-olla, grammatikast pärinev kiusatus või hulljulge üldistus väga piiratud, väga isiklikest, väga inimlik-liiginimlikest tõsiasjadest. Loodetavasti oli dogmaatikute filosoofia ainult tõotus üle aastatuhandete: nagu seda oli veelgi varasemal ajal astroloogia, mille teenimiseks on kulutatud võib-olla rohkem tööd, raha, teravmeelsust, kannatlikkust kui senini ühegi tõelise teaduse teenimiseks: – talle ja tema “ülemaistele” nõuetele Aasias ja Egiptuses võlgnetakse ehituskunsti suur stiil. Paistab, et kõik suured asjad peavad kõigepealt tohutute ja hirmu sisendavate lõustadena üle maa kõndima, et end oma igaveste nõudmistega inimkonna südamesse kirjutada: üks selline lõust oli dogmaatiline filosoofia, näiteks Vedanta õpetus Aasias, platonism Euroopas. Ärgem olgem nende vastu tänamatud, nii kindlasti kui ka möönda tuleb, et senini halvim, kauakestvaim ja ohtlikem kõikidest eksitustest oli dogmaatiku eksitus, nimelt Platoni leiutused “puhas vaim” ja “headus iseendas”. Kuid nüüdsest, mil see on ületatud, mil Euroopa võib sellest luupainajast vabanenuna kergemalt hingata ja tohib vähemasti tervemat und nautida, oleme meie, kelle ülesanne on ärkvelolu ise, kogu selle jõu pärijad, mille võitlus selle eksituse vastu suureks kasvatas. Igatahes tähendas vaimust ja headusest niisugusel viisil kõnelemine, nagu seda tegi Platon, tõe pea peale pööramist ja perspektiivse, elu alustingimuse enda maha salgamist; tõepoolest tohib arstina küsida: “kust selline haigus vanaaja ilusaimal taimel, Platonil? kas kõigest hoolimata rikkus kuri Sokrates ta ära? kas Sokrates oli ikkagi nooruse rikkuja? ja oli oma mürgikarika ära teeninud?” – kuid võitlus Platoni vastu, või, kui seda arusaadavamalt ja “rahvale” öelda, võitlus aastatuhandeid väldanud kristlikkirikliku surve vastu – sest kristlus on platonism “rahvale” – on loonud Euroopas imetlusväärse vaimu pinge, nagu seda maa peal veel varem pole olnud: nii pinguldatud vibukaarega võib nüüdsest lasta kõige kaugemaid sihtmärke. Tõsi küll, euroopalik inimene tajub seda pinget hädaolukorra, raskusena; ning juba kahel korral on tehtud suurt stiili kaitseid vibukaart lõdvaks lasta, esimesel korral jesuiitluse, teisel korral demokraatliku valgustuse abil – mis ajakirjandusvabaduse ja lehelugemise kaudu võib tõepoolest saavutada seda, et vaim ei taju ennast enam niisama lihtsalt “hädatarvidusena”! (Sakslased leiutasid püssirohu – hästi! ent nad tegid selle uuesti tasa – nad leiutasid trükikunsti.) Kuid meie, kes me pole ei jesuiidid, demorkaadid ega isegi piisavalt sakslased, meie head eurooplased ja vabad, väga vabad vaimud – meil see veel on, vaimu kogu raskus ja tema vibukaare kogu pinge! Ja võib-olla ka nool, ülesanne, kes teab? sihtmärk …
– Sils-Maria, Ülem-Engadin
juuni 1885
Sari: Avatud Eesti Raamat
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.