“Sappho”

Alphonse Daudet (1840-1907) on küll prantsuse kirjanduse viimseid suuri naturaliste, ent tema looming on juba väga kaugel Zola, selle naturalismi apostli, õõnsast paatoslikkusest ja inetusefanatismist. Daudet´ jutustised pole vaid illustratsioonid mõnele teesile, nagu Zola omad, vaid käsitlevad episoode ja tüüpe tõelisest elust, kus inetuse kõrval leidub ka ilu ja pahed ei suuda alati lämmatada voorust.

Täiesti vaba paatosest, on Daudet´le omane too hammustav iroonia ja vaimukus, mis puudus naturalistidel selle sõna tõelises mõttes, ja sellisena on ta palju prantsuslikum kui ta eelkäijad. Teatud kalduvust koguni klassitsismi kui ta eelkäijad. Teatud kalduvust koguni klassitsismi osutavad ta loomingus hoolikas vormivalik ja mitte üksnes elav, vaid ka harmooniline silutud stiil, lühidalt – kogu ta kirjandusliku loomuse traditsioonisõbralik põhiolemus.

“Sappho” (ilmunud a. 1884), Daudet´ parimaid romaane, kirjeldab meisterlikult tolleaegse Pariisi kombeid, peamiselt kunstnikkude ja kirjanikkude maailma, millest põimub läbi ühe naise saatus, kes on kinkinud armu ning inspiratsiooni arvukaile oma rahva suurmehile, jäädes igavesti elama nende teoseisse, ise aga hukkudes oma armastuse tõttu võrdlemisi tähtsusetu, kuid noore ja ilusa mehe vastu.

Kuigi naturalistide looming oma suuremas osas on tänapäev huvitav vaid kirjandusloolisest seisukohast, elavad Daudet´ teosed ka praegu veel edasi nii Prantsusmaal kui ka kogu maailmas, eriti just laiemate rahvakihtide seas. Nii ainelt kui ka käsitlusviisilt on nad selle sõna parimas mõttes rahvaraamatuiks, kuid on sealjuures ka kirjanduslikud kunstiteosed, – ainulaadne juhtum prantsuse uuemas proosakirjanduses.

H.P.

K./Ü. “Loodus”, Tartu, 1936 224lk. Taskuformaat.