“Salt Lake City 2002. XIX taliolümpiamängud”

8. veebruaril 2002 seisab peatreener Mati Alaver Soldier Hollw´ suusastaadioni kohal lumisel nõlval ja jälgib lummatult üht pilti. Andrus Veerpalu, sünnipäevalaps, sõidab paarisaja meetri kaugusel mäkke. Läheb täiesti otse, käärsammu kasutamata. Kergelt kühmus nagu ikka, pilk maas, aga lennukalt, võimsalt. Võõrad treenerid vaatavad rühkijale järele ja vangutavad pead.
Alaver pead ei vanguta. Temagi tajub saabuvat täiust, aga tema jaoks pole see ime, vaid pika sihipärase töö tulemus. “No pole mitte paha,” pomiseb Alaver. Töö on tehtud, atleet olümpiaks valmis. Annaks vaid taevas Andrusele ja natuke tagapool ponnistavale Jaak Maele tervist!
Õhtul sütib Salt Lake Citys olümpiatuli, aga pikale pidulikule tseremooniale pole suusatajatel ega treeneril asja. Jumalale tuleb tervise hoidmisel abiks olla. Veerpalu ja Mae esimese olümpiastardini jääb neli päeva.

…