“Salakuulaja”

Joseph Conradi teosed mängisid 20. sajandi inglise kirjanduses olulist rolli ning pakkusid eeskuju ja innustust paljudele suurepärastele kirjanikele. Austavat suhtumist Conradi teostesse on selge sõnaga väljendanud Ernest Hemingway, tema looming on mõjutanud selliseid suuri kirjamehi nagu F. Scott Fitzgerald, T.S. Eliot, Marcel Proust, Jean-Paul Sartre ja Graham Greene. Sellesama 1907. aastal ilmunud romaani “Salakuulaja” järgi tegi põnevusmeister Hitchcock 1936. aastal filmi “Sabotaaž”.

“Salakuulaja” mõjub esmapilgul ääretult lihtsana. Prantsusmaalt Inglismaale elama asunud spioon Verloc abiellub kena tasase neiukesega, ajab oma spiooniasja ja elab oma spioonielu. 19. sajandi lõpul Inglismaal aga möllavad anarhistid, õhus ja kõrtsides on tunda revolutsiooni hõngu, siin-seal toimub koosolekuid, politsei üritab valitsusvastaste tegevusel silma peal hoida – ja täpselt kõige kehvemal hetkel plahvatab pomm. Pommi küljes on aga üks Verlocile väga lähedane inimene.

Conradile omane irooniline pilk liigub politseist kõrgseltskonda ja pubist Verloci koju, kus teda ootab abikaasa Winnie. Kõik lõpeb nagu tagurpidi pööratud muinasjutus. Hea saab karistada ja halb ei naudi sülle kukkunud õnne.

“Kell kolises, ja selle märguande peale ruttas härra Verloc läbi värvitud männipuust leti taguse tolmuse klaasukse elutoast poeruumi. Tema silmad olid loomuldase raskete laugudega, ta jättis mulje, nagu oleks täies riides päev otsa ülestegemata voodis vähernud. Mõnele teisele mehele oleks seesugune välimus selgelt kahjuks tulnud. Jaemüügi juures sõltub paljugi müüja kenast ja sõbralikust väljanägemisest. Härra Verloc aga tundis oma tööd ega lasknud end härida esteetilistel kahtlustel oma välimuse suhtes. Kindlalt ja jultunult, silmagi pilgutamata, ulatas ta üle leti mõne eseme, mis polnud ilmselgelt ja pahandavalt väärt hinda, mida tema eest maksti: näiteks väikese pappkarbi, milles pealtnäha polnud midagi, või ühe neist hoolikalt suletud kollastest õhukestest ümbrikutest või määrdunud köite, paberkaanel paljutõotav pealkiri.”

Eesti Päevalehe Raamat nr 24