Metsavenna – eri
“Aastate koorma kasvades mõtisklen tihti möödunud aegadest. Siia mahub palju ilusaid ja helli, kuid veel rohkem tormilisi sündmusi. Siia mahub kogu Eesti Vabariigi lühike iseseisvusperiood, tema lõpp, Nõukogude okupatsioon, pikk ja ohvriterohke Teine maailmasõda koos Saksa okupatsiooniga ja taas Nõukogude Vene ränkrasked sõjajärgsed aastad. See tormiline ajastu haaras meid kõiki ja kõigil tuli üle elada palju raskusi ja kannatusi. Ent ometi olid need kannatused mitmeti erinevad.
Mõeldes nendele aegadele, märkan, kuidas aastate koorem neid muudab ja matab, kuidas kõigele laskub unustuse hämar vari. Aga tahaks siiski veel päästa, mis võimalik. Nii tekkiski mõte käia veel kord läbi neid nooruse radu.”
Selliste sõnadega alustab Eesti Vabariigi taasiseseisvumise algaastail oma mälestuste kirjapanekut Võrumaal Orava vallas Vivva külas 5. jaanuaril 1917. aastal sündinud Viljat Leesalu. Ning ta asub tööle. Suureks abiks on mehel siinjuures läbi paljude aastate peetud päevikud.
Kirjatöö kujuneb erakordselt detailiderikkaks ning mahukaks. Palju poeetilisi, kogunisti intiimseidki lehekülgi on autor pühendanud oma lapsepõlve- ja kooliaastatele. Siis esimesed töömehepäevad kodutalu põldudele ja metsas ning Orava lauavabrikus.
Viljat kirjutab: “1935. aasta talvel sain 18 aastat vanaks. Mind võetu juba sõjaväe arvele. Rahadega oli veelgi kitsamaks muutunud. Raske majanduselu lõi kuidagi opositsioonilise meeleolu. See kiskus ka poliitikast mõtlema. Olime ju kõik üles kasvanud rahvuslikus vaimus. Toetasin kõvasti vabadussõjalaste liikumist. Hakkasin kirjutama poliitilise sisuga artikleid. Esialgu küll vaid endale, aga ka mõnele lähedasemale ettelugemiseks /…/
Vahel pidasin plaane, et kui edasi õppima ei saa minna, lähen ja annan avalduse sisse minna vabatahtlikult sõjaväkke. Kuid õppimise tahe püsis siiski visalt hinges.”
1935. aasta sügisel õnnestus Viljatil asuda õppima Petseri Tööstuskooli, mille neli aastat hiljem ka lõpetas. Järgnes taas töö kodutalus.
16. septembril 1939 kutsuti noormees Võrru sõjaväe vastuvõtukomisjoni. “Nüüd hakkan valmistuma sõjaväkke minekuks. Teenistusaega pikendati 1,5 aastani. Varem oli teenistusaega vaid aasta.”
Kuu aja pärast saigi Viljatist ajateenija Eesti sõjaväes. Peagi saabus aasta 1940. Eesti Vabariigi kohale hakkasid kogunema kõige kurjakuulutavamad pilved.
Siinkohal jätkab oma mälestusi autor ise.
Toimetaja
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.