“Saatana päevik” jäi Andrejevi viimaseks suureks teoseks ja seda võime pidada tema vaimseks testamendiks. “Saatana päevikus” ei ole kangelaslikku isiksust, kui mitte lugeda selleks Saatanat ennast. Andrejevi romaanis avaldub tugev valu inimese pärast. Ja isegi inimest hukka mõistes ei hülga autor üllaid humanistlikke ideaale.
Saatan on tulnud maa peale, et “valetada ja mängida”. Oma upsakuses unistab ta suurest mängust, grandioossest etendusest: “Minu näitelavaks saab maa ja lähimaks poodiumiks Rooma.” Kuid inimene osutub temast osavamaks. Ja kavatsetud mäng võtab Saatana jaoks hirmsa pöörde.
Loomingu Raamatukogu 27/29, 1982
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.