Rootsi-Soome sisepolitiline kriis, mis kuningas Sigismundi ajal oli arenenud äärimise teravuseni, oli lahenenud Södermanlandi hertsog Karli ja teda toetavate Rootsi riigi seisuste energilise tegevuse tõttu Rootsile tagajärjekalt: protestandi usk ja Rootsi riigi rippumatus olid vähemalt esialgu väljaspool hädaohtu. Kuid Sigismundi ja tema partei allajäämine Rootsis ja Soomes ei taganud täiel määral Rootsi riigi ja protestantismi julgeolekut tulevikus. Sigismund polnud ju veel loobunud oma õigustest Rootsi krooni suhtes. Energiline Karl otsustas jätkata võitlust, mis tegi sõjatallermaaks kõigepealt Liivi- ja siis ka Eestimaa. Kui peale võitu Sigismundi üle Stangebro juures Karl teostas järk-järgult temale omase järjekindlusega kättemaksu-politika opositsioonipartei suhtes ja lõppeks, kui timuka mõõk Linköpingi turul oli hävitanud selle partei silmapaistvamad mehed, võis ta arvestada kogu riigi jõuga, et saavutada oma sihte väljaspool Rootsist ja Soomet.
…
Äratrükk “Ajaloolisest Ajakirjast”, 1932
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.