Romantismi periood ei olnud enam aristokraatlik, ent mitte ka veel kodanlik. Traditsioonilised hierarhiad ja endised väärtushinnangud hakkasid kaduma, uued ühiskondlikud normid pääsesid mõjule pikkamööda ja väga suurte kõhklustega. Kaheksa portree varal, mis kujutavad romantismiajale iseloomulikke inimtüüpe, kirjeldatakse selles raamatus ühiskonda 1789. aasta Prantsuse revolutsioonist 1848. aasta revolutsioonideni.
“Romantismiaja inimene sündis ja kasvas koos moodsa ühiskonnaga ajavahemikus 1814-1848 – need on aastad, mil Prantsuse revolutsioon lõppes ja algas uuesti. 1789. aasta põhimõtted elasid üle Napoleoni Prantsusmaa languse ning nende vaim imbus möödapääsmatult seda võidetuks pidanud vanade monarhiate arusaamadesse ja institutsioonidesse. Euroopa rahvaid püüti kasvatada demokraatiavastases vaimus, kuigi tollaste riikide sotsiaalne struktuur ei lähtunud enam aristokraatlikest ideaalidest. Ancien regime, mida prantslased olid pea kõikjal püüdnud kaotada, elas küll edasi, ent üksnes uute ideedega kompromissile minnes, otsekui poleks ta enam iseendas kindel – leppides siin konstitutsionalismiga, seal kodanike võrdõiguslikkuse põhimõttega, pidades enam-vähem kõikjal kaitselahingut ajavaimuga ja selle müstiliselt ilmselge paratamatusega.” (F. Furet´ eessõnast)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.