Mõni nädal enne kooli lõpetamist ütles proua Helmi Kont, meie klassijuhataja, et direktori kabinetis ootab mind Ülemnõukogu Presiidiumi töötaja, kes tahab minuga rääkida neljasilmajuttu, – ja mina ehmusin: neljasilmajutud teevad alati valvsaks. Kooliaasta keskel oli mind kutsutud Komsomoli Keskkomiteesse ja Raoul Viies, hilisem kultuuriministri asetäitja, oli küsinud minult nõudlikul toonil: miks teie kui koolikomitee esimees ei kuulu komsomoli? Ja pärast väikest pausi soovitanud mul sinna astuda. Tegin pausi minagi. Ma ei julgenud öelda: “ei”, aga ka “jaad” ei saanud vastata: meie klassis polnud ühtki kommunistlikku noort! Ent mul oli teine põhjus veel: siis oleks hakatud mu minevikku uurima. Siis oleks välja tulnud, et mu vend Arvo oli 1941. aastal eestimeelsuse pärast arreteeritud ja maha lastud. Olin seda fakti hoolikalt varjanud. Isegi oma kaasõpilaste eest. Mõtlesin: nüüd on siis käes, mida kartsin! Ma ei tahtnud ju koolikomitee esimeheks hakata, ei tahtnud, aga preili Mauritz, meie kooli kauaaegne inspektriss, ütles: Heljo, ärge tuleviku pärast kartke! Kuid tulevad teised ajad, kostan ma ise teie eest sõna, aga praegu ei ole mul kedagi panna. Ja ta vaatas mulle sealjuures nii südamlikult silma ja palus: olge kena ja tulge mulle vastu!
***
Loomingu Raamatukogu 1994/33-36
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.