Kes oli Olev Anton? Arvan, et kõik keskealised või veidi vanemad eestlased teavad teda hästi.
Paar aastakümmet tagasi, kui oli tema ajakirjanduse olemise kõrgaeg, püsis Olev Anton lehelugejate lemmikute esireas. See takuse särgiga ja aganaleiva sööv eesti mees. Ülekantud tähenduses.
Lehelood olid siis tükk maad teised. Otsiti isikupäraseid kirjutajaid. Ja Olev Anton kahtlemata oligi seesugune, kes tõi lugejani maaelu selle eheduses. Oskas ridade vahele panna, mida tol ajal alati otse öelda ei tohtinud. Eriliselt mõjus tema austus lihtsa inimese, maainimese vastu. Nende vastu, kelle seast ta ise pärines, kelle elulaadi ja tõekspidamisi ta hästi tundis. Ta mõjus karjakoplist tulnuna – tuulest parkunud ja päevitunud.
Olev Anton armastas aeg-ajalt põgeneda toimetuse kirjutuslaua tagant. Et minna maatööd tegema. Eriliselt elas ta sisse karjakuellu, millest ei suutnud elu lõpuni välja tulla. Aga ta oskas kõiki maatöid. Need põgenemised andsid ainet üha uuteks maaelu lugudeks. Tavatseti öelda, et ajakirjanik vahetab elukutset.
Oma isikuga kutsus Olev Anton end jäljendama. Tema stiil oli lihtne, isikupärane, paljude korduvate lausete või sõnadega. Enamasti polnud tema jäljendamine jõukohane.
Kui tuli taas omariiklus, siis algasid meie maaelus tormilised muutused. Viimase paari eluaasta jooksul kurtis Olev Anton, et ta ei oska ega taha enam kirjutada. Kuidas tema maaelu muutumist, laastamist ja lagunemist läbi elas, võime vaid aimata. Maalugusid ei tulnud ja linnaelu tundus võõrana.
Lühidalt ka Olev Antoni elukäigust.
Ta sündis Tartumaal Vaimastveres talupidaja peres 24. septembril 1935. aastal. Käis koolis mitmel pool. Lõpetas 1954. aastal Jõgeva keskkooli ja 1959. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia maakorraldusinsenerina. Ajakirjanikuleiba sõi Rahva Hääle, Edasi (kakskümmend viis aastat) ja Maalehe toimetuses kuni surmani 18. septembril 1998. aastal.
Olev Antoni sulest on ilmunud raamatud “Küljetsi külaeluga” (1978) ja “Elu ääremaal” (1986). Ta oli ka näitekirjanik. “Laudalüürika” lavastati Vanemuise teatris 1980. aastal. Järgnesid “Tuulemurd” (1983) ja “Rublarüütlid” (1984). Ugala näidendivõistlusel sai “Oma talu uustalunik” II auhinna (1991), jäi aga lavastamata. See ilmub käesoleva raamatu kaante vahel, nagu ka kaks külajuttu: “Kunagine koduküla” ja “6. august, palgapäev”.
– Toimetaja
(tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.