Markus Mezentius Manilianuse üksteist kirja kevadel a. 30 p. Kr.
… Üle kolmekümne jõudnud mees ei peaks enam olema armastuse ori. Olengi rahunenud, mu kangem kirg on kustunud. See viis mind Aleksandrias kahtlasse seltskonda ja pani mind ennast ära kulutama. Ma ei kahetse seda, sest inimene ei saa siiski ümber teha oma tegusid ega neid tegematuks muuta. Aga seda sügavamini tean ennast sind armastavat, sest miski muu ei ole võinud mind rahuldada. Seepärast tuletan sulle, mu Tullia armas, meele, et ka sinu nooruse õitseng ükskord närtsib; ükskord läheb su sile nägu kortsuseks, su silmade vaade tuhmeneb ja hambad langevad sul suust. Ehk sa siis kahetsed, et sa auahnuse ja poliitilise seisukoha pärast ohverdasid oma armastuse minu vastu. Sest sa armastasid mind, seda usun. Neis su vannetes ei või ma kahelda. Muidu ei oleks mulle millelgi enam tähendust selles maailmas. Sa armastasid mind, aga kas veel armastad, seda ma ei tea.
…
(Paberkaaned puuduvad)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.