Niinimetatud Rahvusvahelistel Ekspressidel on meie ajal suur kommunikatiivne tähtsus osalt praktilistel, mis meid vähem huvitab, osalt aga luulelistel põhjustel. Modernlüürikas tormab iga hetks teie poole Transkontinentaalne Ekspress ja salapärane kontuktor hõikab jaamanimesid: Pariis, Moskva, Honolulu, Kairo; Magamisvagunid skandeerivad Kiiruse dünaamilist rütmi ja lendav pulmand meenutab kauguste hurma; sest võtke teadmiseks, et poeedi fantaasia armastab üksnes esmaklassilist ühendust. Sõbrad poeedid, lubage, et reedan teile Pulmanite ja Magamisvagunite saladuse; uskuge, et unisest jaamast säravana mööda lennates on nad väljast palju põnevamad kui seest. On küll õigus, et nad kihutavad võrratu kiirusega, kuid samuti on õige, et nõnda olete sunnitud neis istuma oma neliteistkümmend või kakskümmend kolm raisatud tundi, millest piisab, et surra igavuse kätte. Lähirong Prahast Repyni saavutab küll vähem imposantse kiiruse, kuid teil on vähemalt teada, et poole tunni pärast võite välja ronida ja mõnda muud seiklust otsida. Pulmanvaguni reisija ei kihuta kiirusega üheksakümmend kuus kilomeetrit tunnis, pulmani reisija istub ja haigutab; kui tal parem kannikas on väsinud, toetub ta vasakule. Ainus kergendav asjaolu on see, et tal on mugav istuda. Mõnikord vaatab ta hajameelselt aknast välja; seal tormab mööda jaamake, mille nime ei jõua lugeda, möödub linnake, kus ei saa maha astuda; kunagi ei jaluta ta mööda seda plataanidega palistatud teed, ei peatu sellel sillal, et jõkke sülitada, ega saa teada, mis selle jõe nimi on. Kuradile kõik, arutleb inimene pulmanvagunis. Kus me oleme? Põrgu, alles Bordeaux! Issand hoidku, küll venib!
Loomingu Raamatukogu 40-41 1976
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.