“Relvalood”

Sõjasulaste seiklusi mitmel rindel

Konstaabel Kork jalutas mööda tänavat edasi-tagasi. Külm oli. Tänavalaternad kumasid ähmaselt läbi pimeduse. Vöö külge kinnitatud raadio ragises. Kuski aeti autorvargaid taga. Kuski peksis keegi naist ja lapsi. Kuski kaebas keegi vanatädi parkimisprobleemi üle. Konstaabel Korgil oli igav.
Seda olen siis saanud oma kümneaastasest truust teenistusest, mõtles ta omaette, laisalt nagu ajaviiteks. Passi siin pimedal tänaval kurat teab mida. Jugoslaavia kommunistidele lapsehoidjaks. Mina, endine 20. SS-diviisi grenader. Kes ise parema meelega sellele majalobudikule pommi alla paneks, kui et seda pommipanijate vastu valvaks. Aga amet on amet. Professionaalne püssimees ja palgasõdur ei küsi, millal ja mispärast, ta teeb antud tööjobi ära, kui aga palk edasi käib. Nüüd siin tuleb seda Puna-Jugoslaavia konsulaati valvata, no siis saab valvatud. Kord või kaks on tellishoone pihta dünamiitpadruneid pillutud, seepärast tuleb seda urgast passida. Möödunud aastal oli kuningameestel suur meeleavaldus, käisid plakatitega edasi-tagasi ja hüüdsid majaelanikude poole slaavikeelseid sõimusõnu. Konstaabel Kork oli siis konsulaadi juurde ametisse pandud, et ta on ka välismaalane, kindlasti oskab võõramaalaste keelt. Ja siia oli ta jäänudki. Peenike jobi koolitatud keeletundjale ja palgasõdurist püssimehele.
Ei, see postilkäimise amet on mulle pikapeale päris passima hakanud, mõtiskles ta edasi. Millal olin esimest korda postil? Vist kaugel kodumaal, kui venelased sõja aegu mind kolmeteistaastaselt sillavalvesse ajasid. Aga see polnud õige postilolemine, relvagi ei antud kätte. Sakslaste ajal oli see õige tunnimehe-ameti algus, Omakaitses. Hiljem Lennuväes. Siis SS-is. Siis amide vahikompaniis. Ja nüüd jälle siin, kaugel Kanadamaal – ligi kümme aastat juba. Ei au, ei kuulsust, ei naisi, ei säärikuid. Ainult pime tänav, ähmased laternalaigud, ja raske relv vöö küljes tolknemas. Nagu mullu ja muistegi. Kanadalased on rahuarmastaja rahvas, nad peavad oma palgasõdurid väljastpoolt palkama. Politseimehed on kõik kas Iirist või Islandilt, Soomest või Saksast. Mõni üksik eestlane ka hulgas. Just nimelt üksik, sest ka eestlased põlgavad selle ameti ära. Vanemad sellid on puusepad või rauatreialid ja teenivad ränka raha, nooremad arveametnikud või automüüjad, ja kui nad ka otse just rahapaja otsas ei istu, võivad nad endid siiski uhkelt intelligentsi hulka lugeda.
Sõjasulaseid ja püssimehi on eestlaste hulgas vähe järele jäänud.
Õieti kahjugi vist sellest, kas pole? Kõik räägivad suure suuga kodumaa vabastamisest ja vaenlase kurjalt nuhtlemisest, aga pika rahuaja jooksul läheb kord õpitud amet käest ära. Neil, kes seda kunagi oskasid. Teised sellid, noorema generatsiooni mehed, pole lahingulöömise laadi kunagi õieti ära õppinud. Kanadamaal sunduslikku sõjaväeteenistust pole. Ühendriikide poolt juhtuvad vahel mõnel eesti keelt kõnelevad noorukid üle tulema, rohelised kroonuriided seljas ja plekkmärgid rinnas, teenitud kas Cam Ranh Bay ääres või Heidelbergi linnaservas suvelaagris. Aga neid on vähe. Ja püssimeesteks nad endid ei pea ka. Kui aeg ära teenitud, lähevad kroonu kulul astronautideks studeerima või Kalifornia kanti apelsine kasvatama. Sic transit gloria mundi.
Peaks õieti need vanad püssimeest lood üles kirjutama, arutas konstaabel Kork omaette edasi. Paneks kõik ilusti järjekorras kirja. Sest kas ei ütle Eesistuja Mao-tse-tung oma väikeses punaste kaantega raamatukeses (Quatations from Chairman Ma Tse-Tung, Foreign Languages Press, Peking 1966, lk. 61): “Poliitiline võim kasvab välja püssirauast.”
Kui Mao võim kasvab püssirauast, kas siis ei kasva meie oma ka? Kasvab küll, otsustas konstaabel Kork. Seepärast siis tulebki eesti püssimeeste odüsseia kirja panna. Mis panna pealkirjaks? “Relvalood” muidugi. Ja alapealkirjadeks? Midagi teravat ja tabavat, sest ega püssimehi ole ainult ühte sorti. Kõigepealt muidugi “Sõjapüssid”, see oleks esimene osa, sõjas ju püssimehi välja koolitati, kuigi meil oli neid Eestis ehk ennegi. Eelmiste sõdade aegadest. Sinna tuleks nii mitmedki head lood sisse panna. Okupatsiooniaegadest ja metsades haarangute tegemisest ja kodumaalt põgenemisest ja sõjast Saksamaal. Vangilaagrist ja U.S.A. kroonuleiva peale minemisest ja…
Teiseks osaks tuleks jutt rahuaegsetest püssimeestest. Märkilaskjatest ja jahimeestest ja palgasõdrueist. Jahilugude alapealkiri on klaar, “Jahipüssid” muidugi. Aga milleks politseimeeste peatükke tembeldada? “Võmmid”? – Ei, see nagu hästi ei sobi. “Rahupüssid”? Kõlab nagu kuidagi eesti keele jaoks kohmakas, nagu inglise keelest tõlgitud. Aga las esialgu jääb. Nüüd siis, kuidas need lood ja lookesed õieti ritta panna…
Konstaabel Kork jalutas edasi, käed risti seljal, kulm kipras. Oli juba külma ja väsimuse unustanud, ei hoolinud enam sellest, et pidi punaste konsulaati karauulima. Oli asunud vaimutööle, minevikku meelde tuletama, olevikuga kokku sulatama. Kuidas hakkaski see jant õieti peale? Kui vana olin ma, kui pärispüssi esimest korda pihku võtsin?

(Paberkaaned kulunud)