… Sinise südamikuga heliplaat hakkab sujuvalt pöörlema. Kostavad esimesed helid. Meeldiva tämbriga naisehääl alustab laulu. Viis on omapärane, meile veidi võõras, kuid haaravalt meloodiline. Sellesse oleks otskui tasakaalustavates annustes puistatud nukrust, traagilist mõtteid, aegade rõhuvat koormat, kuid samas kõlavad ka optimismist, elurõõmust jutustavad noodid. Ma ei saa aru laulu sõnadest, ei tea, kes laulab. Tean vaid, et see on vana jaapani rahvalaul. Plaat kingiti mulle viimastel minutitel enne äralendu Tokiost. See oli paberisse pakitud ja lahti võtsin selle alles Tallinnas. Pealkirjad on jaapani keeles ning pole kohanud seni veel kedagi, kes võiks tõlkida.
Helid täidavad toa. Meenuvad pildikesed Jaapanist. Võib-olla jutustab praegu kusagil Kioto igivanade templite vahel väike, teaduse valgusele püüdlev Sato-san välismaa turistidele oma kodumaa minevikust, täis pahatihti mõttetuid ohvreid, rahva kannatusi, võimukandjate vägivalda, näitab neile imekauneid losse ja templeid, mida palehigis ja poolnäljastena ehitasid lihtinimesed, kes elasid ise armetutes hurtsikutes. Võib-olla hoiavad kusagil krobelised kaevurite käed kõrgel peade kohal oma võitlusloosungeid….
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.