Tundub vajalikuna juhtida tähelepanu sellele, et need muusikud, keda kirjeldatakse selles romaanis, pole identsed tegelike muusikutega, kes kõik hukkusid ööl vastu 15. aprilli 1912, koos 1495 teise reisija ja meeskonnaliikmega.
Tegelikud muusikud olid:
Wallace Henry Hartley (kapellmeister)
George Krins (viiul)
Roger Bricoux (tšello)
W. Theodore Brailey (klaver)
J. Wesley Woodward (tšello)
P. C. Taylor (klaver)
J. F. C. Clarke (kontrabass)
John Law Hume (viiul)
Ka neist võiks lugusid vesta. Võiks rääkida südametust järelmängust, millega õnnetus noore John Law Hume´i vanemate jaoks lõppes. Nad taotlesid oma ainsa poja (ta oli vaevu 21-aastane) kaotuse järel kahjutasu. Ei laevakompanii ega impressaario tundnud end olevat kohustatud mingit kahjutasu või pensioni maksma. Otse vastupidi, perekond Hume´ile esitati nõudmine, et nad korvaksid 5 šillingi ja 4 penni ulatuses mundri kaotuse, kuna see oli impressaario omand.
Võiks jutustada kapellmeister Hartley suurejoonelistest matustest tema kodulinnas Colne´is, pärast seda, kui ta laip leiti. Võiks jutustada muusikute omaste toetuseks antud suurest mälestuskontserdist Royal Albert Hall´is, kus söör Edward Elgar´i juhatusel mängis viissada muusikut seitsmest orkestrist. Muusikuid oli nii palju, et nad istusid seinte ääres peaaegu üksteise otsas. See oli suurim professionaalne orkester, mida maailm seni näinud oli, ning see kontsert oli üks selle kevade suursündmustest Londonis. Orel helises ning šikid daamikübarad õõtsusid kaunilt pingiridade vahel. Kõigest sellest võiks lugusid vesta. Ning võiks rääkida palju rohkem “Titanicust” ja inimestest, kes ta pardal viibisid. Aga need kõik on teised lood, mida teised on jutustanud või veel jutustavad. Mina tahtsin jutustada oma loo. Ja minu muusikud on väljamõeldud.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.