“Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini”

Huvitavaid raidkivikunstiteoseid loodi Eestis juba keskajal, kuid kõige produktiivsemaks ajaks selle kunstiliigi viljelemisel oli renessansiperiood – XVI sajand ja XVII sajandi I pool, seda eriti Tallinnas. Kohalik omapära ilmneb tollal raidkivikunstis selgemini kui teistes kunstiliikides ja raidkivikunsti võibki pidada tolle perioodi tähelepanuväärseimaks alaks. Raidkivikunst ei seisa nüüd enam ainult kiriku teenistuses, vaid tema üheks tähtsamaks ülesandeks kujuneb elumajade ja teiste ilmlike hoonete kaunistamine dekoratiivsete skulptuuridega. Neid leidub etikutel, portaalidel, aknasambakestel, -palestikel ja mujal. Tavaliselt näeme ornamentaalseid motiive, figuraalsed reljeefid esinevad harva. Kodaniku erilise uhkustunde ja jõukuse rõhutamine avaldus nüüd omaniku nime või inimtsiaalide, peremärgi ja vapi laialdases kasutamises raidreljeefidel. Teiseks tähtsaks kiviplastika alaks olid reljeefidega kaunistatud hauamälestised. Need olid kas lihtsad plaadid või siis sarkofaagid, mille kaanel lamasid figuurid, kujutades lahkunuid surivoodil. Levinud olid ka seinaepitaafid.

Enamik Eesti raidkivikunsti käsitlusi on laiali pillatud arhitektuurikäsitluste vahele. Vähesed eriuurimused on meie lugejale raskesti kättesaadavad. Seepärast peaks end õigustama käesolev, Eesti vanimat raidkivikunsti tutvustav väljaanne.