Mõtisklusi sõjast ja rahvusvahelisest korrast. “Sõda näikse olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu on nüüdisaegne leiutis”. Nii kirjutas 19. sajandi keskpaiku õigusteadlane sir Henry Maine. Ja on vähe, mis seda väidet kummutaks. Nii arheoloogiline ja antropoloogiline andmestik kui ka säilinud dokumendid kinnitavad, et sõda, s.t. organiseeritud poliitiliste gruppide vaheline relvastatud konflikt, kujutab endst terve inimkonna ajaloo jooksul selle teatavat normaalset seisundit.
… rahu on võrratult keerukam nähtus kui sõda. … Positiivne rahu tähendab niisugust sotsiaalset ja poliitilist korda, mida üldiselt hinnatakase ka õiglaseks. Sellise olukorra loomine võib nõuda tervete põlvkondade pingutusi, samas kui muutuv ühiskond suudab selle purustada vaid mõne aastakümnega. Nagu ma näitan seda veidi hiljem, võib niisuguse rahu olemusse paradoksaalsel moel kuuluda ka… sõda. Kuidas ka poleks, just nii on neid asju inimkonna ajaloo jooksul mõistetud. Rahu mõiste, nagu selle lõid valgustusaja mõtlejad, ehk rahvusvaheline kord, milles sõjal kohta lihtsalt pole, on tegelikult kujutanud endast visionääride unistust läbi ajaloo. Kuid alles viimase paarisaja aasta jooksul on poliitilised juhid käsitlenud seda kui toestavat ja soovitavat eesmärki.
Sari: Mõte ja Mõõk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.