“Rahu”

Ema ja poeg elavad koos ühes Budapesti korteris. Ema Rebeka Weer on kunagine tunnustatud, austajate poolt taevani kiidetud ja kadestajate poolt vihatud näitlejanna. Ta on kirglik ja tundlik naine, kes on elanud kogu elu deviisi all, et inimene andestab endale vajadusel peaaegu kõik.

Kuid ta karjäär lõpeb üleöö, kui tema üliandekas viiuldajast tütar Judit läände põgeneb. Võimude surve alla sattunud näitlejanna püüab veenda tütart kodumaale naasma, kuid see ei õnnestu. Et päästa oma karjäär, kuulutab ta tütre surnuks, saadab parteifunktsionääridele leinakaardid tütre surma kohta ja korraldab tema matused. Pärast teatrist vallandamist sulgub ta oma korterisse ega astu viieteistkümne aasta jooksul isegi hoovirõdule, kogudes samal ajal pudipadi ja tütre kirju, ladudes leinakaartidega pasjanssi ja jälgides valvsa pilguga kirjanikukarjääri alustava poja iga sammu.

Samal ajal, kui väljas üks poliitiline süsteem kokku kukub, saab üha selgemaks, et poeg ei suuda enam iial sellest vihkamise ja andumuse võrgust väljuda. Isegi mitte siis, kui ta pärast kümneaastast üheöökallimate ajajärku kohtab Vabaduse sillal Eszter Feherit.

Attila Bartis on 1968. aastal Transilvaanias sündinud ungari kirjanik, kes 1984. aastast elab Budapestis. Lisaks “Rahule” on ta seni avaldanud ühe lühiromaani, kaks novellikogu ja kaks näidendit.

“Rahu” ilmus 2001. aastal ja saavutas teatud ringkondades kiiresti kultusliku staatuse. Rahvusvahelist tähelendu alustas teos 2006 aasta alguses, kui see kaks kuud troonis saksa kriitikute koostatava edetabeli Südwestrundfunki tipus. Nüüdseks on teos seatud lavale, sellest on vändatud kaks filmi ja seda on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde. Teos pälvis Three Percenti tõlkepreemia kui parim 2008. aastal inglise keelde tõlgitud romaan.