“Raha-augu jutud”

Raha leiutamisest saadik on inimesed unistanud ootamatult sülle sadanud rikkustest. Pole ime, et paljude rahvaste muistendites ja pärimustes kroonib peategelase pingutusi pilgeni täis rahapada, kullakirst või koguni aardekamber. Erandit ei kujuta ka meie esivanemate jutulaegas, millest kullakarva valiku kogus ja koostas Matthias Johann Eisen juba enam kui saja aasta eest.
Laias laastus võib alljärgnevad lood jagada kolmeks. Kõigepealt need, mis vestavad üleloomulikest varandustest. Reeglina reedavad nonde asupaika veiklevad virvatulukesed, salarikkust valvab kas vanatühi ise, ussikuningas või mõni muu allilma olend. Niisugust aaret on võimalik endale saada vaid teatud kindlal ajal, tavaliselt neljapäeva ööl, selle omandamisega kaasnevad teatud kindlad tingimused. Enamasti ei tohi varanduse otsija mitte midagi karta, oma õnnest teistele lobiseda ega lahkudes tagasi vaadata. Vähimgi libastus muudab raske vaevaga hangitud kuldrahad tühipaljaiks lepalehtedeks.
Teise osa moodustavad sellised rahvajutud, mis kätkevad vanaaegsed varandused lossi- või mõisavaremeisse, kokkulangenud salakäikudesse ja sügavale maapõue kaevatud kambritesse. Siin on tõetera juba märksa toekam. Peitevara seostatakse mõne kohapealse linnusevare, mõisaaseme või muu taolisega, mille maakamarasse vajunud võlvid õhutavad rahva fantaasialendu siin-seal veel tänapäevalgi. Ent reaalne põimub neiski lugudes muinasjutulisega, aarde leidja seisab viimaks silmitsi seda valvava allmaategelasega, kes ei kavatsegi sajandeid hoitud rikkusi esimesele vastutulejale loovutada. Põrguhirm kohutab leidja pakku, kord avanenud käigud vajuvad jälle maa alla, tee varanduse juurde sulgub.
Ja viimaks pärimused tegelikult leitud rahapadadest. On ju Eesti äärmiselt keeruka ajalooga maa, mida räsinud sõjad, näljahädad ja katk. Enam kui kord on terved külad koolnud inimestest tühjaks, võõra kadeduse pelus maja- või õuenurka kaevatud varanatuke jäänud sajandeiks õnnelikku leidjat ootama.
Ja siis see juhtub, künnihobu ei saa paigast, teomehe adratera takerdub pajasanga taha, kivi veerest pudeneb muistseid hõbelitreid. Kuid ei tule siingi õnn kergelt, tegelikkus ja ebausk segunevad taas, rahapada vajub mürinal sügavusse. Leidjale jääb vedamise korral ehk kamalutäis raha, millest mõnda münti hoiavad tema kauged järeltulijad kiivalt alles veel jutukogumise ajalgi.
Mis on lugudesse peidetud moraal? Oli siit midagi õppida esivanemail, on meil? Nagu nägime, hinnatakse neis julgust, laidetakse aga edevat suuvärki ning kohatut uudishimu. Vaid nii on võimalik salavara koju viia. Kuid harva toob hõlpraha leidjale õnne. Vanakurja kuld on halb juba oma loomult, nakatab ning hävitab. Seda üldinimlikku tõde võiksid meeles pidada tänapäevagi aardekütid.

– Ivar Leimus / münditeadlane

(Taskuformaat)