“Ragtime”

Doctorow´ “Ragtime” ilmus 1915. aastal ning juba kuus aastat hiljem anti see välja ka eesti keeles. Pseudoajaloolise romaani tegevus toimub möödunud sajandi alguse ja Esimese ilmasõja vahel New Yorgis.

Doctorow´ arvates ei ole enam selliseid mõisteid nagu ilukirjandus ja mitteilukirjanus. On vaid narratiiv, mille loomisel on kirjanik vaba. Romaanis põimub kolme väljamõeldud Ameerika perekonna ning trobikonna ajalooliste isikute väljamõeldud tegevus. Seejuures on ajaloolised isikud enamasti juudi rahvusest, nagu tsirkusekunstnik Harry Houdini või psühhoanalüütik Sigmund Freud.

Aga omavahel põimujad on valge nahavärviga ülemkeskklassi pere, parema elu eest võitlev juudi immigrandi pere ning afroameeriklaste pere. Viimasesse kuulub ka Coalhouse Walker – ragtime´i-muusik ja esimese masstoodetud auto Ford Model T omanik.

Sajandi alguse New York oli neurootiline ja närviline, nagu ka toonane muusikaline moeröögatus ragtime. Ameerika oli jõudnud pinnapealse närvilisuse ajastusse, mida asendas kiiresti teine samasugune: “Aga selleks ajaks oli ragtime´i ajastu juba seljataha jäänud, masinate käheda lõõtsumise saatel, nagu oleks ajalugu tühipaljas nootide jada, mida taob automaatklaver.”

Ajaloolise romaani meister, 76-aastane Edgar Laurence Doctorow on avaldanud 16 kirjandusteost, kuid oma jälje lugejate mällu jättis ta 1975. aastal ilmunud romaaniga “Ragtime”, mida peetakse kõige elutruumaks möödunud sajandi alguse Ameerika Ühendriikide kirjelduseks.

1980. aastal väntas kirjaniku rahvuskaaslane Miloš Forman Doctorow´ esindusteosest filmi, mis on kandideerinud mitmele Oscarile ja Kuldgloobusele. Broadwayl toodi lavale kümme miljonit dollarit maksma läinud ülimenukas muusikal.

Doctorow sündis New Yorgis Vene päritolu juudi peres. Nimi pandi tulevasele kirjanikule Edgar Allan Poe järgi. Hitt-teose “Ragtime” pealkiri ei ole üllatav. Doctorow´ isa pidas muusikatarvete poodi ning ema mängis klaverit. Kui närviline ema tõi kuuldavale Chopini “Revolutsioonilise etüüdi”, oli see raamatuhuvilisele noorukile signaaliks, et tuleb majast pageda.

Doctorow on Ameerika Akadeemia liige ja riigi sagedasemaid laureaate, kelle vaat et igale raamatule on omistatud kas Pulitzeri, Arts and Lettersi või National Book Awardi auhind. Paraku on jäänud saamata ihaldatuim tunnustus – Nobeli preemia. Ent kuna Doctorow on koos Salman Rushdie, Umberto Eco, John Updike´i ja Norman Maileriga Nobeli ootelehel, siis võib tulla seegi.

Meistri sulg on terav seniajani. Veel möödunud aastal avaldas ta ajaloolise romaani “Marss”.

“Must mees asetas tassi kandikule. Ta tõusis, tupsutas salvrätiga huuli, pani salvräti tassi kõrvale ja läks klaveri juurde. Ta istus uuesti, lõi paar akordi ja pöördus siis pererahva poole. Teie klaver on kohutavalt häälest ära, ütles ta. Isa nägu läks punaseks. Jah, seda küll, ütles Ema, meil on äärmiselt kahju. Muusik pöördus uuesti klahvide poole. “Wall Street Rag”, teatas ta. Suure Scott Joplini kompositsioon. Ta hakkas mängima. Häälest ära või mitte, sääraseid helisid ei olnud too Aeolian küll kunagi varem kuuldavale toonud. Õhus hõljusid selged kirkad akordid nagu lilleõied. Viis pärjas lillevanikuna tuba. Tundus, nagu oleks elu võimalik üksnes sel kujul, mida visandas too muusika. Kui lugu lõppes, keeras Coalhouse Walker end klaveripingiga ümber ja nägi, et teda kuulab kogu pere: Ema, Isa, Väike Poiss, Vanaisa ja Ema Noorem Vend, kes oli särgi väel, traksid särgi peal, oma toast tulnud vaatama, kes see all klaverit mängib. Elutoas viibijatest teadis üksnes tema, mis asi on ragtime. New Yorgis ööelu elades oli ta seda korduvalt kuulnud. Õe kodu oli viimane koht, kust ta säärast muusikat oodanuks.”

Sari: Romaaniklassika nr. 13

Raamat on kiles alles