“Poisid, maast lahti!”
Kärgatus oli nii vali, nagu oleks see tulnud veltveebli enda suust. Aga ta mõju oli imepisike. Sõdurid siin kitsas, paksu õhuga täidetud toas ei lasknud end segada. Need ei olnud ka lihtsõdurid, vaid komandantuuri kirjutajad. Need teadsid väga hästi, millal on õige aeg üles tõusta – siis kui kell on seitse. Kell oli aga nende teadmisel seitse siis, kui vene kahurid Stakelni all algasid oma ühetoonilist kontserti. Kellelgi ei olnud õigust varemini segada nende und.
Kantselei käskjalg ootas veidi ja müristas uuesti:
“Kähku üles! Vurt käskis!”
Kahepaelamees Vurt, tähtsuselt vanemkirjutaja järgmine, oli sel päeval korrapidaja ja viibis kantseleis öövalvel. Ka tema nimi ei aidanud magajaid jalule. Ainult ühes nurgas vilksatas tikutuli ja unine hääl ümises: “Mis sa jämas! Kell alles pool kuus!” …
Raamatu kaaned sisu küljest lahti kuivanud.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.