Moše de Leon sündis umbes 1240. a Kastiilia linnas Leonis ja suri 1305 Arevalos. Ta on suure hulga kabalistlike teoste autor ning talle omistatakse kabala peateose Zohari valmimine (juudi traditsioon omistab Zohari I-II sajani õpetlasele Šim´on ben Jochajle).
Moše de Leon tegutses Hispaanias ajal, mida iseloomustas kabalistlike kirjutiste õitseng Kastiilias ja Aragoonias. Võib-olla soodustas seda ka asjaolu, et juudiusu teoloogiliste autoriteetide seas puudusid tegevad isiksused, kes oleksid suutnud ohjeldada eksegeetilist ja vaimset vabadust, millest annavad tunnistust 13. sajandi Kastiilia kabalistide teosed (M. Idel, “Kabbalah: New Perspectives”, 1988, 253). Samas on levinud ka arvamus – mida on väljendanud tollased Hispaania juudi kirjamehed, et 13. sajandi teises pooles pingeliseks muutunud õhkkond sundis seni suuliselt edastatud juudi esoteerilist pärimust üha enam kirja panema (vrd Šim´on ben Jochaj sõnu Zohar III, 127b: “Häda mulle, kui ma avaldan (need saladused); häda mulle, kui ma ei avalda neid”, ning ta avaldab need “kaaslastele, kes kardavad Püha, olgu ta õnnistatud”). Juutide väljakihutamine Hispaaniast a 1492 kinnitas, kui põhjendatud selline ebakindluse tunne oli. Innukalt pühenduti esoteerilise tarkuse kirjapanemisele, et vältida selle unustusse sattumist. Arenes hoogne kirjanduslik tegevus; käibelolevaid õpetusi täiendati ning arendati üha kõrgelennulisemaid Pühakirja seletusi ja spekulatsioone. Näited teistest paikadest ja teistest aegadest kinnitavad, et väike rühm inimesi, kellel on ühesugused filosoofilised ja usulised ideaalid ning kes tunnevad end ümbruskonna poolt ohustatuna, võivad tuua esile rikkaliku kirjanduse, nagu näiteks antiikajal gnostikud, kes nägid kujunevas kristlikus kirikus endale tõsist konkurentsi. Kabalistika ulatuslik viljelemine – kaugeltki kõike ei pandud kirja, vaid autorid juhtisid lugeja sügavamate teadmiste omandamiseks tihti suulise õpetuse juurde – tõi endaga kaasa suuremahulise kirjanduse tekkimise, mis pole veel kaugeltki avaldatud, läbi uuritud või isegi identifitseeritud.
…
“Kiri pühadusest” on esimesi kabalistlikke tekste, millele sai osaks laialdane levik, ning seda ilmselt seetõttu, et teos arutleb seksuaaleetika teemade üle. 13. sajandi Kastiilias tärkas plahvatuslikult huvi filosoofiliste – sealhulgas eetiliste – teemade müstilise käsitlemise vastu. Üks tolle aja müstikutest koostas kirjutise, kus mõlgutatakse seksuaalvahekorra ja soojätkamise üle ning andis teosele sõbrale adresseeritud kirja kuju. On põhjust arvata, et tegemist pole nn erakirjaga – ehkki adressaati kõnetatakse läbivalt teise isiku vormis -, vaid et see kirjatükk oli määratud laiemale lugejaskonnale; ning on teada, et teisigi, mõnikord üsna mahukaid teoseid on tolle aja kabalistid vormistanud mõnele kindlale isikule määratud kirjadena.
Sari: Avatud Eesti Raamat
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.