Kusta vaatas inimesi ja nägi: pisivaevadest kaob näo sümmeetria, lõug deformeerub, kukal muutub püstjaks ja kehale ilmuvad kõige ootamatutes kohtades käsnad ja lihapadjandid. Mõnikord on näos säilinud veel kõik ilutunnused, nagu on pleekinud möödundsuvine kirju särk. Mida enam seda pesta, seda luitunumaks see läheb, õmbluste servad kuhtuvad valkjateks ning hakkavad narmendama. Üldse on maailmas palju inetuid inimesi. Õnnetud inimesed on inetud. Nii ka need, kes on unustanud olla õnnelikud. Või vastupidi: õnnetud on mehed ja naised, kes on unustanud olla ilusad. Oli ka ilusaid inimesi, need kandsid enda ümber kuulikindlat valgustatud ruumi.
Läbi kardinate, läbi akna, üle õue, läbi teise akna paistab vanamees. Tema nägu on rahunenud liikumatuks. Aga ikkagi liigub seal midagi. Kas olete näinud õpetlikus telesaates joonistatud maailmakaarti, täis kaarduvaid mäeahelikke ja tardunud merelaineid? Äkki ilmub sinna punktiirjoon ja sellele vapralt seilama pisike joonistatud purjekas. Vanamees vaatab ja ei vaata. Tema tähelepanu kord hoovab lainena meile näkku, kord kaob. Niiviisi hoiavad meil silma peal seinad, puud, praetud munad taldrikul. Katsuge olla nendeta!
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.