“Primavera”

Hõbevaramu

… Õieti peaks alustama žanrimääratlusest. On see üldse armastusromaan? Või pigem kunstniku- või põlvkonnaromaan? Või hoopis kultuurilooline mõttepäevik või belleristlik reisikiri? Võtavad ju suure osa enda alla Itaalia looduse, olustiku, inimeste ja kunsti ning arhitektuuri kirjeldused, neis saadud elamused ning mõtted. Sellisena läheneb teos kunstiväärtuslikule reisikirjale, võrreldav näiteks Tuglase Hispaania ja Semperi Itaalia reisikirjadega, milles põimuvad nii autori varasem kultuurikogemus ja haritus, koha peal saadud isiklikud muljed kui ka ilukirjanduslikkus. Neile sarnaselt on ka “Primavera” kirjutatud palju lugenud ja Eruoopa kultuuris orienteeruva inimese süvenenud ja erudeeritud pilguga, mistõttu on teos pragmaatiliselt kasutatav Itaalia-reisil.
Vormiliselt koosneb raamat kümnest nummerdatud peatükist, mis omakorda jagunevad lühikesteks mõttelisteks ja meeleolulisteks tervikuteks, miniatuurideks. Pärt Lias ongi “Primaverat” nimetanud romaaniks miniatuurides. Mõeldes Virginia Woolfi soovitusele – kas pole see naisautorile sobivaim romaanivorm? Arvas ta ju essees “Oma tuba”, et “naiste raamatud peaksid olema lühemad, kontsentreeritumad kui meeste omad, ja nii lausestatud, et ei nõuaks tundidepikkust pidevat ja katkestamatut töötamist”. Kuid leppigem sellega, et tegu on mitmekihilise žanrite seguga ning sellisena on teos kahtlemata eesti romaanivormi võimalusi avardanud. …