“Pöörane Villemiine”

“Viidrike,” pomises Villemiine, “meele tuleb… See hommik, kui ma ta sulle tooma pidin, oli linnas kole saalimine. Ühel uulitsal astus kaks meest mulle juurde, ei lase mööda, ei lase läbi. Muudkui et anna kõik, mis sa ligi kannad. No ma karjusin, aga keegi ei teind märkama, see oli na tasane, poolpime uulits ja kõik jooksid puha tsaari kaema… Nad võtsid, mis mul oli. Püha Jumal, oleks ma noorem old, nad oleks muga sada jõledast teind!”
Viidri kargas jalule. “Ja sina lasid! Kurat, oleks hammustanud neil silmnäo auku!”
“Kus ma sain”” Villemiine tõstis käed nagu enesekaitseks, taganes kapini. Viidri oli lähenenud looma urinaga.
“Nad pressisid mingi räbala suu peal.” Uued üksikasjad meenusid. “Nad ütlesid, et kui piuksun, võtavad nad kõri pihku ja mitte üksi ei kuule, sest kõik panevad padavai tsaarile.”
Raevus Viidri põtkas sängijalga, siis madratsit. Vedrud kraaksatasid õõnsalt.
“Ära sa seepärast lõhkuma mine!”
“Kui sa teaks, mis sihuke maksab!” sülgas Viidri.
“Tean, pojake. Ma olen selle hinna eest raha korjand.”
“Siia!”
See oli käsk.
“Palju teda pole,” kõhkles Villemiine. “Ma ei jõud veel… mõtlesin, et kui sa prii oled, siis…”
“Sa ei tee küllalt ruttu.” Viidri haakus ema mõlemasse käsivarde.
“Annan, annan.” Villemiine langetas silmad. “Lase…”
Õud. Ta oli ühes toas röövliga, kes nõudnuks elu, kui etemat poleks olnud anda. Õigupoolest oli raha ju Viidri jagu. Villemiine sobras peidikust summa, millest väike nadikael oleks võinud lahedasti elada. Viidri isu ent oli paisvel. Ta lappas rahatähti, veeretas münte ja kõverdas suud.
“Rohkem su pole?”
“Ei ole midagi.”
“Vaatame seda asja. Sa oled turul käind. Millega? Too teine raha kah.”
“Viidri, elamiseks…”
“Ei sa rahata koibasid sirgu aja.”
“Poeg, kerjuseks tahad sa oma vanemad teha! Rahakarbid on põhi peal ja isale makstakse vast tuleval kuul.”
Siis nägi ta midagi, mis teda veenis. Viidri lõksatas lahti liigendväitsa, pisikese, aga käepärase, ning asetas selle sängil enda kõrvale.

(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga, esikaan on murtud)