“Pipraparadiis”

Raat tiksus vaikselt nagu kell, mis on unustatud üles keeramata, ja hakkas tasapisi õigest ajast maha jääma – või hakkas hoopis ajast täis saama? Ummistuma nagu kraanikauss ega lasknud enam aega endast läbi. Võrdlused jooksid pähe nagu Ekkel muinasjutud. Nad tulid iseenesest ega oodanud Raadu-poolset viimistlust. Ta oli elu jooksul ennast küllalt ilustanud, miks ei võinud ta siis nüüd olla kraanikauss? Kraanikauss oli vajalik asi – ja ka Raat oli vajalik. Vähemalt Ekkele, kes küsis: vanaema, kui vana sa oled?

…

(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)