“Pimmi. Üks haldjajutt”

Nad seisid sõõris ta ümber.

Paksuke plika tönnis suurel häälel ja hõõrus pontsaka käega tüsedaid pisaraid põskedel poriks. Veel üks tilluke tihkus ja üks nooruke nuutsus, ka poisid seisid sõnatuna, nii mõnelegi otsaesine kipras nagu sügavast mõttest või raskest ülesandest.

“Jätke juba järele,” noomis Askeldaja Onu, “mul kukuvad kõrvad peast.”

Kukkugu, olekski õiglane, mõtlesid mõned nutjad, kuid ei ütelnud midagi: nad ju nutsid.

“Saate ise ka aru, et parata pole enam midagi,” ütles Onu.

Selle peale läks nutukoor häälekamaks ja heledamaks. Parata polnud tõesti midagi.

…