Mõnikord vaatas härra Koi oma klaaskuulikest. Vaatas, kuidas see seitsmevärvilise helgi tema peopesale jätab, ning talle meenus – selgelt, ent justkui kuuli hämarast sügavast -, miks see kõik nii on läinud, tema elu, see tähendab, ja ometi näis, et miski on ununenud, miski väga oluline on ununenud. Aga nagu kordi varem, peab härra Koi nüüdki endale aru andma: “Kõike ma ei tea. Võibolla seda kõige olulisemat ma enam ei tea, veel ei tea.”
…
See valgus läbi klaaskuuli tuletas talle meelde midagi, mida ta enam ei mäletanud, me ei saa seda nimetada mälestuseks, aga mida ta kusagil eneses aimas. Ja teadmatus kohutaski. See oli siis: pilv on möödunud ning Koi, silmad vahepeal kinni pannud, avab need nüüd uuesti; naise juuksed kukla ning kaela piiril on heledad, peaaegu värvuseta, aga igaüks neist on nagu väikene prisma – ja ühtäkki sätendab naise kael nagu miljon vikerkaart.
Kaur Riismaa (1986) debüteeris 2011 aastal luulekoguga “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” (kirjastus Jumalikud ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude “Teekond päeva lõppu” ja “Merimetsa” eest sai ta Eesti Kultuurikapitali aastapreemia. Käesolev romaan on Kaur Riismaa esimene proosateos ja pälvinud kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel I koha.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.