“Piirid ja kohtumised: teadus ja religioon tehnoteaduslikus maailmas”

Meeldib see meile või mitte, ent kõigil meist on kokkupuuteid teaduse, tehnoloogia, meditsiioni ja õigusteadusega. Isegi kui me tahaksime, on peaaegu võimatu hakkama saada telefoni ja elektrita, mitut liiki transpordivahendite ja ravimiteta – igatahes oleks meie elu üpriski teistsugune ilma kõige selleta, mida enamus meist võtab nii iseenesestmõistetavana. Mõned aastad tagasi Kanadas tehtud küsitlusel selgus, et valdav osa küsitletutest pidas kõige ähvardavamaks loodusõnnetuseks pikemaajalist elektrikatkestust, ja alles seejärel maavärinaid, tornaadosid, üleujutusi jmt. Vastus on iseendast aga huvitav. Esiteks, tegemist on kontseptuaalse probleemiga – mis alusel määratlevad inimesed “loodust” oma igapäevases elus? Mis alusel on võimalik üldse määratleda “loodust” kui tõesti looduslikku ja mitte kunstlikku? Ja teiseks on probleemil praktiline külg – meil kas pole üldse enam loodust või on loodus kõikjal meie ümber, ent me ei oska seda näha, sest tahame, et loodus oleks “kusagil väljas”, looduskaitsealustes imelistes maastikes (mis, oh irooniat! püsivad sellistena inimese pideva sekkumise tulemusena – kui mitte muul kujul, siis sadade keeldude ja käskude näol, millede eiramine ühelt poolt võib kaasa tuua karistuse ja teiselt poolt nn loodusliku keskkonna hävimise), ükskõik kus, aga mitte meie tegelikes suhetes ja toimetamistes loodusega.
Kui loodus on raskesti määratlev, siis veelgi keerulisem on olukord inimesega: millises proportsioonis on kultuur ja bioloogia, sõltub väga palju sellest, kelle käest küsida. Võibolla oleme me praegu olukorras, kus veenev inimese definitsioon on sootuks võimatu. Igatahes on selge, et teadus, meditsiin, õigusloome ja religioon on peamised meie kogemuse konstruktorid ja tähenduste defineerijaid. Kuidas tehnoteadus, meditsiin, traditsioonilised religioonid ja mitmesugused personaliseeritud religioossuse viisid osalevad protsessis, milles kristalliseeruvad tähendused ja väärtushinnangud?

***