“Pettus”

Ükskord ammu oli kaks küla.

Ühes külas räägiti alati tõtt.

Teises külas kogu aeg valetati. Ühel päeval jõudis rändur teelahkmele. Ta teadis, et üks neist teedest viib külasse, kus alati tõtt räägitakse. Selles külas võib ta saada süüa ja peavarju. Teine tee viib külasse, kus kõik valetavad. Ta teadis, et selles külas saab ta peksa, teda röövitakse ja võib-olla tapetaksegi. Teelahkme seisis teinegi mees, kuid rändur ei teadnud, kummast külast see oli tulnud. Kas sellest, kus alati tõtt räägitakse või sellest, kus kogu aeg valetatakse?

“Sa võid mulle ühe küsimuse esitada,” ütles võõras. “Ainult ühe.”

Rändur mõtles, kaalutles ja lõpuks teadis, mida küsida. Ta osutas vasakpoolsele teele ja küsis: “Kas see teeb viib sinu külasse?”

“Jah,” vastas võõras.

Rändur noogutas, tänas ja hakkas mööda seda teed minema. Ta teadis, et kui ta pöörduks mehe poole, kes tuleb külast kus alati tõtt räägitakse, siis viiks see tee loomulikult õigesse külasse. Ja kui ta pöörduks kellegi poole, kes on pärit valetajate külast, peaks see valetama ning vastama samuti jaatavalt.

Olgu mees valetaja või tõerääkija – ta vastaks ikka täpselt ühtemoodi.