“Pereäri. Vürstkaupmehed esimene raamat.”

Helkivas soomusrüüs rüütel, latern piigi otsa riputatud, patrullib oma sõjasalgaga sügisöisel metsateel – umbes seal, kus meie maailmas asuks Bostoni eeslinn. Järsku kostab põõsastest krabinat, keegi nagu liigutaks… Rüütel haarab sadulakaarelt automaadi ja tulistab igaks juhuks paar valangut. Hiljem leitakse põõsastest paar roosasid toasusse.
Hiliskeskaegses Grunmarkti kuningriigis on see väga halb uudis. Susside omanik, 32 aastat vana majandusajakirjanik Miriam Beckstein jõuab ehmunult tagasi endale ja meile tuttavasse maailma ning aasta on endiselt 2002, aga tal on tükk aega väga paha olla. Siiski pole tema seiklused sellega lõppenud, pigem vastupidi. Ning kui sümpaatne mees hästiistuvas ülikonnas ulatab talle plaatinakarva krediitkaardi, öeldes, et hertsog Lofström palus jääda esialgu kahe miljoni dollari piiridesse, siis võivad mõned seiklused ju isegi meeldivad tunduda.
Kindlasti meeldib Strossi “Vürstkaupmeeste” sari kõigile neile, kes kunagi nautinud Zelazny Amberi raamatuid. Uuriv ajakirjanik Miriam ei ole küll rüütel Corwin ega võlur Merlin, aga ei jää neile oma otsusekindluselt ka alla ning temalgi tuleb korda luua ühtaegu mitmes maailmas.