Knut kohtab inimtühjas bussipeatuses Simonat.
Nõnda algab unenäoline ja helge linnaromaan meestest, naistest ja imelikest tunnetest. Mööda ei pääse ka filosoofiast, psühhiaatriast, bussipeatuse pingist ja sellest, kuidas ehitatakse lõhkudes. Aga eelkõige on see lugu peaaegu täiuslikust maailmast, mis varjab endas kummalist saladust.
“Sa vaatad kogu aeg mu jalga,” katkestas Simona etteheitev märkus Knuti mõtisklused.
“Jah, seda küll,” möönis noormees kohmetust tundes, “ma ei ole sind kaua aega näinud ja mõtlesin, et … vaatan selle puhul tervet sinu keha mingis süstemaatilises järjekorras. Mõtlesin, et alustan jalgadest ja …”
Siinkohal sundis häbi Knuti vaikima.
“Saan aru,” vastas Simona mõtlikult, “tegelikult vaatavad ju inimesed üksteist sageli väga piiratult. Enamasti vaadatakse ikka nägusid, kuigi tegelikult vääriksid enamik muid kehaosi palju suuremat tähelepanu. Kasvõi seepärast, et neid kattev riietus vaheldub – näod on aga alati ühtmoodi paljad.”
Kristjan Loorits õpib Helsingi Ülikoolis teoreetilise filosoofia doktorantuuris, tema uurimisteemadeks kaasaegne vaimufilosoofia ja naturalistlik metafüüsika. Noore omanäolise autori esikromaan “Litteristid ehk Patrik Laurise kummaline elu” ilmus 2012. aastal.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.