“Parzival”

Wolfram von Eschenbach (umb, 1170-1220) on keskülemsaksa kirjandusliku perioodi isikupäraseim autor. Tema peateos eepos “Parzival” käsitleb feodaalajastu kriiside ja langusega seotud nähtusi Euroopas. Parzivali ning Gawani elukäigu najal esitab Wolfram mitmekülgselt ja laiahaardeliselt kultuurilugu hõlmavaid põhiprobleeme, milles peituvad Euroopa hilisema kujunemise eod ja motiivid.

… Ja “Parzivalis” otsustatakse nüüd surma saata ka kangelasmeelne Gawan, kes kehastas otsekui möödunud kangelasluule järge rüütlieepikas, suunata ta Graali otsima, anda talle ülesanne, mis kangelasele kindlat surma tähendab. Gawanil, nagu teame, ei lõppenud lugu nii õnnetult, kuid Eschenbach on siinkohal ilmekalt ja selgesti välja öelnud ja märgistanud oma seisukoha: tagasipöördumatult minevikku kuuluvad vanad uskumused, usundid ja kombed saavad vohada veel ainult degeneratiivsete vormidena ja ilmingutena, ainus, mis sellest kaduvast minevikust päästa tuleb ning mida tulevikule hoidma peab, on Graal. Sest olgu olnu või olev, kuid kogu olemises, looduses, määratus maailmas on miski, mis on psühholoogiliselt õige, mis on toimunud ja toimib ning liigub seaduspärasustele, miski, millele vahele väga lähedale jõutakse. Kõne all olev stseen on ühtlasi Eschenbachi järelehüüe feodalismile, skolastikale, seiskusele, arenematusele, muutumatusele. Siitpeale on ta vaba esitama inimest selle inimlikkuses, loomulikkuses ja lihtsuses, inimest, kellest tema kaasaja kaoses ja keerukuses paljugi olenes, ent veelgi rohkem oleneda oleks võinud. Siitpeale kuulub ta tähelepanu maailma kas kiiremini või aeglasemalt edasiviivate või seiskavate tegurite markeerimisele. …

Rein Sepp